Täna me käisime koos Pipidega kooli muuseumis. Sõna MUUSEUM oli lastele uus, ja seda kordasime enne minekut koos mitu ja mitu korda. Seletasime ja arutlesime, et see tähendab maja, kus hoitakse vanu asju, mida kodudes enam pole.
Niisiis, oleme minekuks valmis: helkurvestid seljas, paariline kõrval.
Minekuks kulus nii paarkümmend minutit.
Esimene vaatamisväärsus oli õues olev lahtine kuur. Vankri tundis ära meie Tennet. Ka teadis poiss, et sellega veetakse sõnnikut. Rõõm teada, et veel maal loomi peetakse!!
Vaatamist oli palju ja lapsed ka teadsid/tundsid asju üllatavalt palju: saed, käi, puur, tünnid, maa kündmine....
Lamba pügamise käärid olid tuttavad jällegi Tennetile.
Aga et autot polnud ja sõideti vankriga, see oli ju täitsa tore - arvasid lapsed ja ronisid sõitma. Ainult et hobust polnud.
Reed said ka sõiduvalmis seatud.
Enda lapsepõlvest mäletan, kuidas postimees Liisat koduteel ootasime, et saaks tagajalastel sõita. Hobuse lõhn on siiani meeles. Tore vanainimene oli!
Käsikivi oli küll võõras lastele.
Samas ruumis oli ka palju kirste, seintel tööriistu,....
... laudadel köögiriistu, Nurgas voodid põhukottide ja vanade, villaste tekkidega. Isegi üks nukk oli voodil istumas!!!
Vaadake, kui eriline lusikas!! Küsige lastelt, miks ja kuidas seda lusikat kasutati!!!
Siis läksime muuseumisse tuppa, kus vaatasime elutoas kasutusel olnud asju: kelli, vaipe, linikuid, käterätikuid, kangastelgi...Teises toas olid vitriinides pildid ja vanad kirjutised.
Tänasime muuseumi töötajat Elve Tamveret lahke vastuvõtu ning kommi eest ja oligi aeg tagasiteele asuda.
Head vanemad! Külastage koos lastega veel kord meie muuseumi! Palju jäi vaatamata ja palju oli seal asju, millest meie lapsed veel aru ei saa!!
Asjalik käik oli!
Kui pärast küsisime, mis lastele meeldis, olid kõik vastused erilised ja erinevad. Kõik lapsed olid millegi võrra targemaks saanud.
No comments:
Post a Comment